Markus Männik

Igal uuel tehnoloogial on oma halvad küljed ja oma head küljed. See kas mingisugune tehnoloogiline idee on eetiline või mitte, on üpris raske  öelda. Mina usun, et tehnoloogia väljatöötamisel tuleb tugevalt mõelda kas on eetiline võtta see kasutusele. Eetiline tehnoloogia Paljud erinevad tehnoloogilised ideed on inimkonna arenemisele palju kaasa aidanud. Näiteks võiks tuua erinevad taastuvenergia lahendused, näiteks päikesepaneelid või tuulegeneraatorid. Kuigi nende tootmine on üpris valus meie maakerale, on nendest palju abi. Et nendest tulu saada on meil vaja ainult kas päikest või tuult, mis on mõlemad looduslikud ressursid. Sellise "rohelise" energia saamine aitab meil vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid, mis omakorda aitavad vähendada erinevaid keskkonnaprobleeme. Seega saame öelda, et isegi kui nende tootmine pole just kõige rohelisem, siis mõte selle taga on üpris eetiline, tahetakse maailma aidata. Ebaeetiline tehnoloogia On ka olemas erinevaid tehnoloogilisi idei

 Üheks suurimaks IT-turvariskiks on nõrgad paroolid kuna neid on lihtne ära arvata või murda, võimaldades volitamata juurdepääsu tundlikele süsteemidele. Selle riski minimaliseerimiseks tuleks arvestada Kevin Mitnick valemi kõigi kolme komponendiga: Tehnoloogia, koolitus ja poliitika. Tehnoloogiat saab kasutada, et muuta paroolinõudeid tugevdada, näiteks minimaalne pikkus ja keerukus. Saab ka tuvastada volitamata juurdepääsukatseid ja nende ennetamine, näiteks lukustades konto peale kindlat arvu ebaõnnestunud sisselogimiskatseid. Et turvalisus oleks veelgi parem tuleks kindlasti rakendada mitmefaktorilist autentimist. Koolitus on oluline, kuna see aitab kasutajatel mõista tugevate paroolide tähtsust ja aitab neil aru saada kuidas paroole välja mõelda. Inimesi tuleks harida heade tavade osas, näiteks kasutades kombinatsiooni suur- ja väiketähed, numbrid ja erimärgid. Lisaks tuleks õpetada inimestele, et ei tuleks kasutada sünnipäevi või lemmikloomanimesi. Poliitika kehtestab suunised pa

 Puudega inimesi on maailmas piisavalt palju, et tugilahendused oleksid vägagi olulised. Inimesed pole valinud endale sellist elu ja seega peame neile kui ühiskonnana vastu tulema. Isiklikult arvan, et kõik vajadused, mis puuetega inimestel on, tuleb rahuldada. Muidugi oleneb mida see inimene soovib, kui inimene soovib näiteks klaviatuuri millel on mingi abistav omadus, siis tuleb see tal ise osta, kuna tavainimesed peavad ka endale klaviatuure ostma. Kui nüüd on mingi klaviatuur millele on riputatud kõrge hind siis arvan, et kindlustus või mingi muu organisatsioon peaks vahe kinni maksma. Ehk siis, kui on puudega inimesel mingi kindel ja spetsiifiline vajadus mida ta peab endale saama, siis võiks riik selle talle muretseda, kui see pole hädavajalik, siis peab inimene selle ise endale muretsema (kui see abivahend on liiga kallis, siis peaks mingi organisatsioon selle vahe kinni maksma). Arvan, et selle probleemi üle peaks muretsema sotsiaalministeerium. Tundub et nemad saaksid just kõi